Mutatsiooniline muutlikkus
Kromosoommutatsioonide teke ja tagajärjed
Kromosoommutatsioone esineb põllumajandusloomadel suhteliselt harva. Nende kohta pole täpseid andmeid, samuti ei ole selged nende tekkepõhjused. Kromosoommutatsiooniga sügoot ei arene tavaliselt normaalselt ja hävib embrüonaalse arengu esimestel staadiumidel.
Deletsioonid, aga ka paljud translokatsioonid on oma toimelt enamasti letaalsed (surmavad). Deletsioonid põhjustavad organismi eluvõime langust ja sigimishäireid, olenevalt sellest, milline oli kaotatud geenide funktsioonraskus.
Duplikatsioonide fenotüübiline efekt on suhteliselt nõrk. Suuremad duplikatsioonid alandavad eluvõimet ja häirivad sigimist.
Inversioonidel arvatakse olevat oluline tähtsus evolutsioonis, sest see võib põhjustada liigisisese isolatsiooni (viljastamatuse).
Translokatsioonide tähtsus evolutsiooniprotsessis on vaieldamatu, sest nende tagajärjel võivad tekkida uued karüotüübid. Muutunud kromosoomidega isendid võivad aga mõnikord paremini kohaneda keskkonnatingimustega ja rohkem paljuneda, andes aluse uue liigi moodustumiseks.
Põllumajandusloomadel on translokatsioone suhteliselt palju uuritud. Rootsis esineb translokatsiooni 20 % veistest ja 60 kromosoomi asemel on neil ainult 59 kromosoomi. Loomad ise on normaalsed ning laitmatu sigimisega. Nende järglastel võib siiski täheldada halvemat tiinestumist ja varase embrüonaalse suremuse tõusu 4 % võrra.
Translokatsioon võib tekkida ka kahe akrotsentrilise kromosoomi ühinemisel: kromosoomide tsentromeerid ühinevad üheks ja mittehomoloogilised kromosoomid liituvad. Veistel ühinevad suur (A1) ja kõige väiksem (A29) kromosoom. Fenotüübiliselt seostub Robertson translokatsioon veistel sigimishäiretega ja leukoosiga, kitsedel interseksuaalsusega ning lammastel sugunäärmete alaarengu ja steriilsusega.
Kromosoommutatsioonid ei teki ainult spontaanselt, vaid neid võib tekitada ka kunstlikult ioniseeriva kiirguse ja keemiliste ainetega. Kromosoommutatsioonide sagedus sõltub eelkõige kromosoomide füüsikalise ja keemilise oleku muutustest, aga ka kogu organismi füsioloogilisest seisundist.
Kromosoommutatsioone tekitavatest keemilistest ühenditest tuleb eelkõige nimetada alküülivaid ühendeid alküülsulfaate, etüleenimiini, epoksiidi, ipriiti, diasoühendeid jt. Need kemikaalid toimivad kromosoomidele interfaasis, põhjustades kromosoomide fragmentatsiooni ja nende osade taasühinemist.
Kromosoommutatsioonide uurimisega tõestati veelkord pärilikkuse kromosoomiteooria õigsust geenide lineaarset paiknevust kromosoomides ning seda, et genotüüp kujutab endast terviklikku süsteemi, mitte lihtsalt üksikute geenide summat.
Deletsioonid, aga ka paljud translokatsioonid on oma toimelt enamasti letaalsed (surmavad). Deletsioonid põhjustavad organismi eluvõime langust ja sigimishäireid, olenevalt sellest, milline oli kaotatud geenide funktsioonraskus.
Duplikatsioonide fenotüübiline efekt on suhteliselt nõrk. Suuremad duplikatsioonid alandavad eluvõimet ja häirivad sigimist.
Inversioonidel arvatakse olevat oluline tähtsus evolutsioonis, sest see võib põhjustada liigisisese isolatsiooni (viljastamatuse).
Translokatsioonide tähtsus evolutsiooniprotsessis on vaieldamatu, sest nende tagajärjel võivad tekkida uued karüotüübid. Muutunud kromosoomidega isendid võivad aga mõnikord paremini kohaneda keskkonnatingimustega ja rohkem paljuneda, andes aluse uue liigi moodustumiseks.
Põllumajandusloomadel on translokatsioone suhteliselt palju uuritud. Rootsis esineb translokatsiooni 20 % veistest ja 60 kromosoomi asemel on neil ainult 59 kromosoomi. Loomad ise on normaalsed ning laitmatu sigimisega. Nende järglastel võib siiski täheldada halvemat tiinestumist ja varase embrüonaalse suremuse tõusu 4 % võrra.
Translokatsioon võib tekkida ka kahe akrotsentrilise kromosoomi ühinemisel: kromosoomide tsentromeerid ühinevad üheks ja mittehomoloogilised kromosoomid liituvad. Veistel ühinevad suur (A1) ja kõige väiksem (A29) kromosoom. Fenotüübiliselt seostub Robertson translokatsioon veistel sigimishäiretega ja leukoosiga, kitsedel interseksuaalsusega ning lammastel sugunäärmete alaarengu ja steriilsusega.
Kromosoommutatsioonid ei teki ainult spontaanselt, vaid neid võib tekitada ka kunstlikult ioniseeriva kiirguse ja keemiliste ainetega. Kromosoommutatsioonide sagedus sõltub eelkõige kromosoomide füüsikalise ja keemilise oleku muutustest, aga ka kogu organismi füsioloogilisest seisundist.
Kromosoommutatsioone tekitavatest keemilistest ühenditest tuleb eelkõige nimetada alküülivaid ühendeid alküülsulfaate, etüleenimiini, epoksiidi, ipriiti, diasoühendeid jt. Need kemikaalid toimivad kromosoomidele interfaasis, põhjustades kromosoomide fragmentatsiooni ja nende osade taasühinemist.
Kromosoommutatsioonide uurimisega tõestati veelkord pärilikkuse kromosoomiteooria õigsust geenide lineaarset paiknevust kromosoomides ning seda, et genotüüp kujutab endast terviklikku süsteemi, mitte lihtsalt üksikute geenide summat.
